Sunday, November 4, 2018

ööraamat

Täiesti juhuslikult jäi mulle silma sotsiaalmeedias valge taust, millel paar luulerida. Täiesti juhuslikult avastasin autori Nete Tiitsaar. Ja täiesti juhuslikult leidsin tema esimese luulekogumiku #ööraamat.


Minu suhe luulega ei ulatu just kaugesse minevikku. Mõned luuleread paberiserval ja kohustuslikud luuletuste tuupimised algklassides ei andnud luulele just head vundamenti. Kuid sel aastal on asi muutunud.... totaalselt. Asi sai alguse Elina Naani teosega "Lukuga päevik". Nii palju inspiratsiooni ja nii palju enda avastamist. Nüüdseks on minu riiulil luuleraamatuid neli. Edasiminek!


Aitäh Sulle, Nete! Kui armas Nete poleks mulle oma teost saatnud, ehk oleksin veel enne soetamist kõhelnud? Äkki polekski see raamat teed minuni jõudnud?
Esimesel õhtul, kui raamatu sain, lugesin ma sellest täpselt kolm lehte. Ja siis jäi raamat öökapile seisma. Kas teate seda tunnet, kui ootate mitu kuud reisi, reisil veedetud nädal läheb imekiirelt ning järele jääb pisike tühjus hinges? Täpselt sellise tunde kartus minusse puges. Ma ei tahtnud, et raamat läbi saaks. Ja seepärast ei tahtnud ma seda lugeda. Kui rumal, kas pole!


Kui siis ühel õhtul, kui taevas säras täiskuu ja akna tagant kostus mõnu vihmasabin ma raamatu kätte võtsin. Niiii meeletu kogus inspiratsiooni! Naiselik, ilus, veidi valus. Iga leht puudutas, iga rida pani mõtted peas keerlema.
Aitäh Sulle, Nete! Siiralt, südamest! See raamat jääb veel väga kauaks minuga. Ning tean, et võtan selle riiulilt lugemiseks veel ja veel. Ma ei jõua Sinu järgmist teost ära oodata!
PS: Selle raamatuga alustasin jõulukinkide listi sel aastal! Nii mõnigi võib raamatu oma kingikotist leida!

No comments:

Post a Comment